Tunnustatud prantsuse vanameistri Philippe Garreli viimane film, nagu ka tema mitmed eelnevad, on ajatu, kummastav ja autobiograafiliste sugemetega lugu armastusest ja teostumata võimalustest.

Fotograaf Francois' ja filmitähe Carole'i pöörane armulugu jääb noormeest kummitama ka pärast naise enesetappu. Ehkki armastus Carole'iga näib olevat jäädavalt kaotatud ja ainus alles jäänud valiku rahulik pereelu Éve'iga, tõstatab film järkjärgult küsimuse, kas saab kunagi välistada valikut ennasthävitava armastuse kasuks?

Garreli kinematograafilisest meisterlikkusest tulenevalt on KOIDUPIIR film, mida tasub vaadata esitamisviisi pärast sama palju või rohkemgi kui esitatava loo pärast, sest esimeses on autori käekiri ja kohaolu tunda sama palju kui viimases. Nüüdisaegses kinos prevaleerivale tempokusele vastandlikult on tegemist aeglase filmiga, mis vahel venitab hetke peaaegu narratiivi katkemispunktini, seejärel hoogustudes ja jutustamisega edasi liikudes. Ühelt poolt vihjab Garrelli mustvalge pilt oma intiimse, ent heitliku jutustamislaadiga prantsuse uue laine stiilile, teiselt poolt kombineerib ta seda 'genrebender' taktikaga, kus draama nii pildis kui ka helis õudusžanriga flirtima hakkab. Tulemus on film, mis on napp, ent jõuline, aeglane, samas kaasakiskuv.

Katre Pärn