Antud filmi kohta võib ilma reservatsioonideta öelda, et tegu on erakordse ja tähelepanuväärse filmiga. Meie festivalil loob ta kahekordse pretsedendi olles ühtaegu nii esimene animatsioon kui ka esimene dokumentaalfilm, mis kuulub PÖFFi võistlusprogrammi. Nii haruldaselt kui see ka ei kõla, on tegu animeeritud dokfilmiga. Oma ainulaadsele žanrimääratlusele vaatamata (või tänu sellele?) on päris suur tõenäosus, et see linateos jääb Teie võimsaimaks PÖFFi filmielamuseks. Ta teeb seda kuidagi nõnda peenelt ja ootamatult, et filmi lõpus võite end tunda justkui emotsionaalse nõelaga torgatud. Ühe olulise põhjusena võib vihjeks anda Max Richteri, kelle nimi tasuks meelde jätta - tegu on antud filmile muusika loonud väga andeka heliloojaga.

Film käsitleb 1982. aastal toimunud Sabra ja Shatila massimõrvu, milles osales ka filmi režissöör, kes millegipärast ei mäleta antud sündmusest mitte midagi. Ari Folmani lugu on üles ehitatud intervjuudele tema endiste sõjaväekaaslastega, kes kõik oma meenutustega vaataja selle inimlikult väga raskele ja mõistusega pea haaramatule sündmusele aina lähemale viivad. Kohalejõudmine on järsk aga silmiavav ning siiski hingerahu pakkuv.

Ja see, et film on saanud oma nime mõrvatud Liibanoni presidendi Bashir Gemayeli järgi on pigem teisejärguline. Küll aga mitte see, et VALSS BASHIRIGA kuulus nii Cannes'i filmifestivali võistlusprogrammi kui võitis 6 Iisraeli Filmiakadeemia auhinda.

Kaarel Kuurmaa