Briti filmirežissöör Michael Winterbottomi nimi arvatavasti ei vaja PÖFFi publikule pikemat tutvustamist. Winterbottom kuulub nende väheste haruldaste inimeste hulka, kelle ampluaa on kõikehõlmav ja seejuures briljantselt teostatud. Ta on festivalikülastajaid ahhetama pannud nii porno ja erootika piirimail kõikuva armastusfilmiga "9 laulu", briti pop-muusika juuri harutanud linalooga "24 Hour Party People" kui ka nüüdisaegse sõja järelkaja sihikule võtnud draamaga "Teekond Guantanamosse". Tänavu Toronto filmifestivalil esilinastunud GENOVA on taas midagi ootamatut ja värsket, mis asetab Winterbottomi loominguga tuttava filmivaataja uuele territooriumile.

Joe (Colin Firth) on inglane, kes elab ja kasvatab peret Ühendriikides. Päeval, mil tema abikaasa hukkub rängas autoavariis, muutub mehe elu koduseks saanud Ameerikas mõttetuks ja ta otsustab leina eest põgeneda Euroopasse. Joe ja tema kahe tütre uueks koduks saab Itaalia keskaegne linn Genova, mis oma romantilise auraga peaks mõtted lähedase surmast eemale peletama. Mehe kaunid tütred, 16-aastane Kelly ja temast poole noorem Mary saavad pealtnäha küll oma eluga hakkama, kuid pagemine kodunt ei aita neist kellelgi leida õiget väljapääsu õnnetuse põhjustatud emotsionaalsest kuristikust.

GENOVA on kurb, südamlik ja ilus film, mille taga seisab Winterbottomi pikaajaline meeskond. Praktiliselt kõikide Winterbottomi filmide operaatoril Marcel Zyskindil on õnnestunud dogmalikult kõikuva kaamera ja loodusliku valgusega üles võtta loomulik ja värskena mõjuv keskkond, mis ei jäta tunnet kunstlikust meeleolutekitamisest. Vastupidi, filmi lõppedes jääb tunne, et oled maitsnud imehõrku Itaalia veini ning tekib tahtmine ka teine klaas võtta.

Helmut Jänes