Nimetu linn Kolumbias, kaader mingis villas. Kolm peategelast töötlevad maaslamajat, kes selle käigus otsad annab. Esmamulje põhjal pole kahtlust, et peksjad on jõhkrad ja ajudeta kivinäod. Juuste alla jõuab hoiatus: ekraanil on vägivallafilm, mis mängib sinu vägivaldsete tungidega samamoodi nagu doktor Moreau kontrollis puldiga oma isearetatud värdjaid.

Õnneks on tegemist mõningase valehäirega. Filmis on ultravägivalda, käib testosteroonirikas mäng vaataja tapjainstinktidel, kuid see pole kaugeltki mõõdutundetu klimberdamine vaid pigem vaikne ja mõtlik keelpillimuusika toorel, kuid usutaval teemal.

Esialgu kulgeb kõik tõepoolest lausa ahistavalt mõõdetud tempos. Aga siis käib klõps ja filmi karm ja rõhutatult rõõmutu õhustik muutub kahemõtteliseks, mingis mõttes isegi naljakaks. Sealt edasi (aga miks mitte ka tagasi) on KOER PUREB KOERA vaadatav nagu komöödia. Süsimust, sugugi mitte pühapäevahommikune lastefilm, ent kalestunud vanainimesele lausa kaeraküpsisena söödav komöödia. Kannatust peab vaataja küll varuma, sest nimetatud pöördepunkt saabub alles lõpu eel, kui veresauna uksed löövad valla ja läheb hirmsaks udjamiseks. Kirsiks "tordil" on salapärane, armukadedusest hullunud mees.

KOER PUREB KOERA ("Perro come perro") on esimene Kolumbia film, mida näidati Sundance'il.

Kristjan Ots