Juba filmi avakaadrites, kus kohe jõuab teie kõrvu linalugu kaunilt ümbritsev minimalistlik muusika, näeme me suurt perekonda ühiselt koos istumas. Tähelepanelik vaataja märkab aga kohe, et toas on ebaproportsionaalselt palju naisi ja mitte ühtki täisealist meesterahvast. Naised ja üldse naiselik toon ongi mõnes mõttes selle filmi keskmeks, ilmselt ka seetõttu, et mehi lihtsalt pole.

Naislavastaja Aida Begici debüütfilmi tegevus toimub Bosnias, mägises moslemikogukonnaga külas. Ajaliselt võiks tegu olla 1990. aastate lõpuga, ent see polegi kõige tähtsam. Filmi teatav muinasjutulisus lubab sel asetseda ajas peaaegu kõikjal, kus on äsja toimunud laastav sõda, võttes kogukonnalt isad, mehed ja pojad. Nii peavad naised tegema kõik asjalikud teod ja tegemised, võtma vastu tähtsaid otsuseid ning sekka peab jääma aega ka mälestusteks, mängudeks ja unistusteks - tavaliselt on need seotud või jõuavad ikka välja kadunud meesteni.

Kõige rohkem ongi tegu filmiga sõjast, ehkki siin kordagi sõda ei näidata ega isegi õieti mainita, sest maailmas on asju millest on parem vaikida ja mille tegelikkus on liiga lähedal, liiga tuntav, liiga päris. Ju nõnda on ka Jumalaga.

LUMI on esitatud Bosnia-Hertsegoviina poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Kaarel Kuurmaa