Kui väärtfilmide lavastajad vennad Duplassid oma viimast täispikka kassahitti "The Puffy Chair" filmisid, tõstatas üks meeskonnaliige küsimuse: "Mis on kõige hirmsam asi?". Keegi vastas kohe: "Mees, kellel on kott peas ja kes vaatab sinu aknast sisse". Nii sündiski KOTTPEA, katsetus võtta absurdselt sisutu idee "mehest, kellel on kott peas" ning teha naljakas, tõetruu, poolehoidu võitev film, mis oleks samas ka hirmus.

Väikese eelarvega õudusfilmi "Blairi nõiafilm" stiilis filmis mängivad noored tundmatud näitlejad iseennast - Hollywoodi põhjakihti, kes otsib meeleheitlikult tööd. Neli näitlejat taanduvad Big Beari metsa mägionni Californias, et kirjutada valmis stsenaarium, mis teeks neist staarid. Probleem seisneb selles, et mis juhtub, kui nende loo idee - õudusfilm sõprade seltskonnast, keda painab kaabakas, kellel on kott peas, - hakkab tõelisuseks saama? Osatäitjad on ehtsad näitlejad, kes mängivad iseenda versioone: kena ja sportlik meeskonnakapten, sarkastiline blond kaunitar, ülekaaluline ennast vihkav logard ja vananev naiivitar, kes kõik varjavad oma meeleheidet küünilise uljuse taha. Töötamine ilma stsenaariumita ja toetumine improviseerimisele teevad filmi mõnusalt lohmakaks, mis muudab tõelise õuduse üsna šokeerivaks.

KOTTPEA muutub piinlikust seksuaalkomöödiast võimalikuks õudusfilmiks ja režissööri-vennad esitlevad filmi, mis segab naeru karjetega oskuslikult ja teatraalselt.

Sandy Mandelberger