1972. aastal sõitsid noored mehed Uruguay ragbiklubist üle Andide Tšiilisse võistlusreisile, millest tõotas peale spordi tulla ka lihtsalt üks mõnus seltskondlik turismireis teisele maale. Mitte keegi ei osanud eales ette näha grammigi sellest, mis neid tegelikult ees ootas. Neid kaunist kevadilmast teise riigi kaunisse kevadesse viima pidanud lennuk kaotas Andide kohal juhitavuse ja kukkus valgete lumiste mägede vahele. Osa inimesi suri lennuõnnetuses ning osa jäi ellu. Lennuk leiti alles 72 päeva pärast õnnetust. Ellujäänute tsivilisatsiooni tagasi jõudmisest sai tõeline meediasündmus ning vahepeal küll tunduvalt kõhnemaks muutunud aga mitmekordselt mehistunute tagasipöördunute ümber tiirles nii kohalik kui ka maailma press. Ühel pressikonverentsil rääkis üks pääsenutest raskesti mõistetava tõe - elamise hind oli oma surnud kaaslaste liha söömine. Nagu Kristus jagas oma …

Jah, sellesama sündmuse põhjal on tehtud 1993. aastal üsnagi menukas mängufilm "Elus", mida ka meie telekanalitel näidatud, ent sellise sündmuse läbi elanud meeste silmade sügavus ja jutustamise ehedus pole ühegi mängufilmiga võrreldav. Režissöör Gonzales Arijon läheb 35 aastat pärast sündmust, nüüd juba koos ellujäänute perekondadega, tagasi õnnetuspaika ning laseb neil ise jutustada oma loo. Lendu alustanud 45 inimeseston see võimalus kuueteistkümnel. See on film ellujäämisihast. Inimesest. Inimloomusest ja inimülesest.

Kaarel Kuurmaa