Unustatud filmid – забытое кино 

25. – 27. novembril kinos Sõprus


25. november 
21:00 Punetab lodjapuu

26. november  21:00 Armastuse orjatar

27. november  21:00 XX sajandi piraadid


Tutvustades projekti “Unustatud filmid”, otsustasime me keskenduda möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate nõukogude filmidele. 

See oli reaktsiooniline aeg, mil taastus parteitsensuur, aeg, mil eelneval dekaadil valminud kümned võimule ebameeldivad filmid lebasid riiulil, aga filmilevisse väljastati igal aastal 125 uut filmilinti, millest 110 ununesid kohe pärast läbivaatust. Oma ranguselt meenutasid nõukogude seitsmekümnendad kolmekümnendate aastate lõppu. Muidugi oli ka teatud erinevusi. 

Esiteks, seitsmekümnendatel aastatel langes nõukogude filmide professionaalne tase märgatavalt. Seetõttu ei ole rõhuv enamik selle perioodi filme tänapäeval enam vaadatavad. Teiseks, seitsmekümnendatel õnnestus andekatel filmitegijatel vahel siiski tsensuuri tõketest läbi murda ja näidata kinopublikule kõrgel kunstilisel tasemel filme, mis rääkisid toonase nõukogude tegelikkuse kohta tõtt. 

Punetab lodjapuu” (1973) – Vassili Šukšini viimane filmilavastus – jõudis ekraanidele ainult tänu asjaolule, et seda oli näidatud “kallile seltsimees Leonid Iljitš Brežnevile isiklikult”, kes oli filmist liigutatud ja hindas seda kõrgelt. 

Filmi “Armastuse orjatar” (1976) hakkas lavastama Rustam Hamidov, kes aga filmi tegemise juurest eemaldati. Töö anti üle noorele režissöörile Nikita Mihhalkovile, kelle debüüt “Omadele võõras, võõrastele oma” oli õiglaselt tunnistatud nõukogude kino suureks õnnestumiseks. 

Kümnendi lõpul püstitasid nõukogude kinofunktsionäärid filmitegijate ette tähtsa ülesande – luua suure kommertspotentsiaaliga filme. Need filmid pidid saama filmilevis rekordipüstitajateks ja näitama tervele maailmale, et nõukogude publik eelistab nõukogude kinodes vaadata nimelt nõukogude filme. Filmitegijad täitsid partei poolt antud ülesande. 

Melodraama “Moskva pisaraid ei usu” ja katastroof-film “Meeskond” kogusid kumbki üle seitsmekümne miljoni vaataja (Nõukogude Liidus ei peetud arvestust mitte rahalise kasumi, vaid filmi vaadanud inimeste arvu järgi). Kõige edukamaks nõukogude kassafilmiks sai “XX sajandi piraadid” (1979), mille lavastas Boriss Durov Gorki-nimelises filmistuudios. Seda nõukogude publiku jaoks ennenägematut Hongkongi märulifilmide veidrat variatsiooni vaatas 86,7 miljonit inimest. 

Niisiis, seitsmekümnendate algus on meil esindatud terava “Punetava lodjapuuga”. Keskpaik – rafineeritud “Armastuse orjatariga”. Finaal – verdtarretava “XX sajandi piraatidega”. Me tahaksime samal moel jätkata ja näidata kunagi menukaid aga tänaseks unustatud filme. Kindlasti kinosaalis. Ja kindlasti filmilindilt. 

Sergei Lavrentjev




prg. mart kalmo