Kui ameeriklased oleks teinud filmi MOSKVA, BELGIA, oleks selle peaosas olnud kindlasti piltilusad näitlejad. Aga et nende asemel meisterdasid linaloo valmis hoopis belglased, kes viisid tegevuse Moskva-nimelisse töölislinnakusse Belgias, on filmi kangelannad täiesti tavalise välimusega inimesed, kes elavad oma tavalist elu.

Räsitud olemisega naine on mandunud postitöötaja ning nüüdne üksikvanem Maddy, kellel on omamoodi keskeakriis ja tülpimus kõigest. Ühel päeval sõidab ta parklas sisse rõõmsameelse treilerijuhi Johnny veokile. Maddy läheb veelgi enam turri, temast kümmekond aastat noorem Johnny võtab aga asja vabalt ning tuleb mõne päeva pärast Maddyle lausa külla, et ta pagasnik täiesti tasuta ära parandada. Naine pole Johnnyst esmalt üldsegi vaimustunud, ent õpib teda peagi korralikult ja intiimselt tundma.

Romantiline, aga mitte lääge, vaimukas, aga mitte labane, tore, aga ka tõsisema tooniga, see südamlik ja vaimukas film mõjub värske õhuna kõiksuguste romantiliste komöödiate ja armastusdraamade kõrval, milles saavad kokku täielikud vastandid. Eriti värskendavana mõjub kohati leidlik ja enamasti situatsioonidest tekkiv huumor, mis paistabki olevat seal seepärast, et inimesed räägivadki-teevadki nõnda, mitte selleks, et visata linaloos nalja. Ehk just seepärast õnnestuski filmil võita Cannes'i filmifestivalil lausa kolm väiksemat auhinda, üks neist stsenaariumi eest.

Jaanus Noormets