See on film, kus kohtuvad kolm erinevat aega, kolm erinevat maailma ja kolm erinevat põlvkonda. Kõiki neid ühendav lüli on vanaisa Bai Dan. Teda mängib suurepäraselt Serbia üks kuulsamaid näitlejaid Miki Manojlovic. Vanaisa Bai Dan on, selle sõna kõige paremas tähenduses, vana kooli mees - väärikas, oma elufilosoofiaga, põhimõtetega, samas eluline ja ehe. Mees, kes armastab elu ja kes südantliigutava siirusega armastab oma perekonda. Mees, kes armastab mängu.

Üks filmi ajastu ja maailm on kommunismieelne Bulgaaria, kust pärinevad Bai Dani hingelised väärtused. Seejärel ajastu ja maailm, kus Bulgaariast on saanud sotsialismiploki maa, kus valitseb kadedus ja kättemaksuhimu. See sunnib Bai Dani tütre perekonda põgenema läände.

Kolmas maailm ja ajastu on läänemaailm. Kõigepealt aastatepikkune virelemine Itaalia põgenikelaagris ja seejärel elu Berliinis. Bai Dani tütar oma mehega saab liiklusõnnetuses surma ning ellu jääb - kuigi mälukaotusega - tema lapselaps Alex, kelle juurde vanaisa nüüd ligi 20-aastase vaheaja järel sõidab. Alexi ümber on tugevalt kasvanud uue ajastu pehme koorik ning ühisel teekonnal Saksamaalt Bulgaariasse hakkab vanaisa Bai Dani kaudu lapselapsele taas tekkima side kunagise kodumaa ajastuga, kus mehed olid mehed ja naised olid naised, kus luges mehe sõna ja väärikus. Kus oli kirge elada ja mängida.

Film meenutab meile seda, kuidas oleme tormanud pea ees uude säravasse ja stiilsesse business-style maailma. Kuid kus on meie vanaisad, kellelt saada hingetoitu - õppida väärikust, härrasmehelikkust, elu maitset...

Kaarel Kuurmaa