Maroko kino? Mis see kino ikka nii väga muud on kui lugude jutustamine. Nn postkoloniaalse kino eripärad, mis võõrad kultuurid paljudele (eba)huvitavaks teevad, ongi need väikesed kultuurilised iseärasused, mis lugude jutustamisel välja tulevad. Maroko on tavalise eestlase jaoks kauge kant, ja kes asjaga kursis pole, arvab, et päris metsik. Siiski, "Casablanca" on maailma
filmigeograafia klassika igas mõttes ja vana Prantsuse asumaana pole see kant nii hüljatud midagi.

Lugu ise on lihtne: noor arhitekt, kes elab Pariisis, külastab oma kodulinna Fési, meenutamaks noorusaegu, mõistmaks oma kultuuri ja nii edasi. Tänane Maroko eksiilmarokolase pilgu läbi: hariv, õpetlik ja nüansirikas. Mis teeb filmi eriliseks,
on vastus küsimusele: kes räägib? Kelle lugu see on, mis ekraanil vaatajani jõuab? Loogiliselt võttes võiks ju olla tegemist sellesama pariislasest arhitekti looga, aga kas on? Nagu igas idamaises filmis, on meil siin peidus üks õpetlik iva, mille iga vaataja peab enda jaoks ise üles leidma.

Andres Kõnno