Selle filmi peategelased on kaks üksikut inimhinge. Teineteisest midagi teadmata mõistavad nad ühtäkki, et nende jaoks on olemas keegi, kelle peale saab loota ja keda saab raskel hetkel usaldada.

Fjodor Muhhin (Aleksei Kravtšenko, "Mine ja vaata", "9. rood") juhib koos sõbraga kaugsõiduveokit ning elab ainult iseendale. Kui joob, siis ikka korralikult, kui vaatab naisi, siis sedagi reservatsioonideta - nagu üks normaalne vene mees ikka. Pealtnäha ei puudu Fjodoril midagi, ent südames on nukrus, mida viinaga ei peleta. Mehe ellu toob pöörde avastus, et ühes Vene kolkakülas elab üksinda tema kunagisest armusuhtest jäänud teismeline tütar Vera (Aleksandra Tjuftei suurepärane debüütroll), keda koolis kutsutakse Kärbseks ja kes peab ennast alatasa rusikatega maksma panema. Seepärast võtab tüdruk ka poksitunde, et karmis reaalsuses üldse elama jääda. Vera aimab, et tal on kusagil isa, aga ei taha sellest midagi teada. Muhhin peab tütre usalduse võitmiseks üles leidma õige võtme, et avada tee teismeeas neiu hinge, mis on aastatega kogunud viha ja sappi kogu maailma vastu.

Filmis näeb fantastilisi kaadreid Vene kolkaküla igapäevaelust, alustades öisest peksumaratonist ja lõpetades värvikate vene karakterite omavahelise "suhtlemisega". 35-aastase filmilavastaja Vladmir Kotti esimene täispikk mängufilm ei ole muidugi Vene filmikunsti musternäidis, kuid selle siirus ja südamlikkus läheb kahtlemata südamesse igaühele, kes armastab head kino. Arvatavasti sai sellest samamoodi aru ka suvise Šanghai filmifestivali žürii, kes hindas linateost parima mängufilmi auhinnaga.

Helmut Jänes