Ratsionaalselt võttes on puud kasutud. Füsioloogiliselt ei ole ju mingit vahet, kas sa elad näiteks keset sidrunipuusalu või paistab su aknast hoopis betoonmüür. Nagu öeldakse - tegu on puhtemotsionaalse küsimusega. Aga emotsioonid ongi need, mis kõigile maailma suurtele sündmustele alguse panevad. Näiteks sõdadele või Iisraeli- Palestiina konfliktile. Teisest küljest on emotsioonid silla inimeste vahel. Kui kaob emotsioon, kaob ka sild ... ka iseenda elu väärikuse ja elu mõtte vahel.

Selle filmi üks peakangelane on sidrunipuusalu. Ühelt poolt piirab seda ratsionaalne maailm - Iisraeli kaitseminister, kes selle äärde oma kodu rajab ning lihtsalt turvalisuse reeglitest tulenevalt tuleb see salu maha raiuda. Teiselt poolt emotsionaalne maailm - Palestiina lesknaine, kes on nende sidrunipuude keskel sündinud ja kes sidrunipuu viljadest elatub. Talle on need puud kallid. Emotsionaalselt kallid.

Jah, emotsioonidest pole pääsu ja neil on oma mõju nii lesknaise kui ka kaitseministri naise elule, kuid mõned asjad "lihtsalt on" ja nii "lihtsalt peab", sest nii on mõistlik ja turvaline.

Režissöör on sellele küsimusele lähenenud ilma liigse dramaatikata. Vaid lihtsalt jälgijana, kes tunnistab, et mõlemad mõtteviisid on maailmas olemas ja mõjutavad inimesi omasoodu. Ta mõistab nii neid, kellel betoonmüüri ääres halb elada on, kui ka neid, kes tahavad end turvaliselt tunda. Maailm pole nii lihtne ja mustvalge. Maailm on inimlik. Ning nii mõistuspärane kindlus kui ka hingemattev ilu on ühtemoodi haprad.

Filipp Kruusvall