Julge, häiriv ja piinav GOMORRA on tõenäoliselt Itaalia kõige autentsem ja ebasentimentaalsem maffiafilm.

Elukutselistest ja amatöörnäitlejatest koosnev ansambel on mõjuv. Filmi närviline stiil annab Camorra kibedat ja ettearvamatut õhkkonda hästi edasi.

Linateose eksitav struktuur ja konteksti puudumine on selgelt taotluslikud. Alles lõpus antakse midagi konkreetset teada - näiteks, et see Napolis asuv Camorra on tohutu kontsern, mis on investeerinud isegi New Yorgi kaksiktornide taastamise projekti. Viis karakteripõhist tegevusliini põimuvad. Esimene, 13-aastane Totņ näeb Camorraga liitumises võimalust austuse ja mehelikkuse saavutamiseks ning tal palutakse reeta noor ema Maria. Don Ciro on "allveelaev", kelle töö on varustada igakuiselt rahaga neid klanniliikmeid, kelle pojad või mehed on vanglas. Sõbrad Marco ja Ciro on poisikestest püssivennad, kes on veendunud, et saavad äri ajada ka kohaliku klannibossi abita. Pasquale on oskuslik haute couture rätsep, kes töötab Camorraga seotud moe-ettevõttes, ent satub klanni hiinlastest rivaalidega suhtlemise tõttu hätta.

Ning lõpuks Franco - libekeelne ülikonnastatud ärimees, kelle tuluallikaks on ohtlike jäätmete illegaalne "käitlemine". Tema noore ja põhimõttekindla assistendi Roberto jaoks muutub see aga aina vastikumaks.

GOMORRA on Itaalia poolt esitatud parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.