Näiliselt täiesti tavaline noirilik psühholoogiline triller sukeldub kõrgkunstikihi ellu.

Visuaalselt ja tonaalselt on tegu selgelt ceylaniliku filmiga, ometi eemaldub režissöör selle sisekaemusliku melodraamaga julgelt enda senisest stiilist. Parimas noiri vaimus on filmi teemaks süütunne ning inimesed, kes seda aktsepteerivad või üritavad sellest vabaneda. Pealkiri viitab idamaade kolmele ahvile: üks ei näe midagi, teine ei kuule midagi ja kolmas ei räägi midagi.

Lugu saab alguse süngel ööl, mil üks keskealine mees jääb roolis magama, põhjustab liiklusõnnetuse ning põgeneb. Kurjategijaks on poliitik, kes kardab, et õnnetus võib hakata mõjutama tema valimistulemusi. Seepärast veenab ta oma autojuhti süü raha eest enda peale võtma. Esimene filmitund möödub tavalise pulp-thrilleri vaimus, alles siis hakkab narratiivse lähenemise kavalus tasapisi avalduma.

Ceylan ning kaasautorid - tema abikaasa Ebru ja näitleja Kesal - varjavad terve filmi jooksul võtmeinfot süstemaatiliselt, pannes vaataja sama pidetusse olukorda, kus viibivad tegelased ise.

Nagu eelmised Ceylani filmid, tungib seegi sügavale inimloomuse enesehävituslike vastuolude saladustesse. Linateose mõnetine kaldumine süngusse ja pessimism jätab siiski ruumi Ceylani mustale huumorile.

KOLM AHVI on Türgi poolt esitatud parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.