Kui postmodernistlik abielu toimib võrdsuse printsiibil, on Francesco (Alessandro Gassman) ja Marta (Francesca d'Aloja) täiuslik paar. Mees on sale, pikk, sarmitu, külm. Naine on samuti sale, pikk, sarmitu ja külm.

Mees on ärrituv ning teiste inimeste tunnete osas ükskõikne. Naine on vihane ja ülierk enda tunnete suhtes. Nad kaklevad ja kisklevad ning töötavad Roomas oma disainifirmas. Nende elustiil sobib neile hästi - nad on kõrge stressitaluvusega enesekesksed töönarkomaanid, kes mahutavad rääkimise, söömise ja armastuse telefonikõnede ja klientidega kohtumiste vahele. Mehe tädi sureb Istanbulis ning jätab talle päranduseks kinnisvara. Ta läheb kohale vara müüma ning peatub perekonna juures, kes naise eest oli hoolitsenud. Masendusest hoolimata hakkab mees rahunema ning laseb linnal end kaasa haarata. Libekeelsest advokaadist hoolimata otsustab ta Istanbuli jääda ning maja keldrikorrusel oleva Türgi sauna korda teha, nurjates sellega arendaja plaanid.

"Özpetek on tundlik režissöör. Ta ei kiirusta. Ta laseb kujuneda loomulikel rütmidel ning pöörab suurt tähelepanu toidule. Tema kaameratöö on pehme, sensuaalne ning aeglane. Hoolimata stseenide ja näitlejatöö kvaliteedist võib filmi aeglane tempo vaataja kannatuse tõsiselt proovile panna."

Angus Wolfe Murray, Eye for Film