MERESOOL algab sümboolsete dokumentaalkaadritega 1948. aastast, mil paljud palestiinlased heitsid üle mere viimase pilgu oma kodule. Üle poole sajandi hiljem naaseb Brooklynis sündinud ja üles kasvanud noor naine Soraya oma "koju" - koju, mida ta ei ole kunagi näinud, ent mida ta oma vanavanematelt kuuldud lugude põhjal ometi pisemate detailideni tunneb ja mis näib olevat ainus kodu, mis tal võõral maal üles kasvanuna olla saab. Ramallah'sse jõudes kohtab ta Emadi, noort meest, kelle ainus soov on lahkuda võimalikult kiiresti linnast, kust ta 17 aastat pole lahkuda tohtinud, ja minna Kanadasse paremat elu otsima niipea, kui viisa antakse.

Kui Soraya lootus kodakondsusele luhtub ning Emadile ei anta lahkumiseks viisat, otsustavad pidetud noored röövida kohalikust pangast Soraya vanaisa pärandatud raha, mida pank talle väljastada ei taha. Kohalejäämine/lahkumine muutub rööviga veel võimatumaks kui see oli, algab pagulashingede ekslev otsing ja teekond kaotatud kodu ja juurte juurde.

Jacir ei jutusta lugu poliitilistest probleemidest, vaid isiklikest tragöödiatest, mis poliitiliste otsuste varjus salaelu elavad - kodutuks muudetud inimestest, olgu nendeks kodust välja aetud pagulased, kellele koju naasmine muutub müütiliseks sihiks, või koju vangistatud kohalikest, kellele sealt lahkumine saab elu eesmärgiks. Isiklike läbielamiste kaudu jutustatakse lugu, mis lõppeks ei räägi ühe, vaid paljude rahvaste saatusest.

Katre Pärn