Viimane sõda Euroopas on läbi. Elu Belgradis läheb tasapisi ülesmäge. Uued kaubanduskeskused, büroohooned, elamud jne ... Mäletate isegi milline oli Tallinn kümme aastat tagasi? Siiski - õhus on veel midagi, mille kohta meie kontekstis hiljuti öeldi, et "kannatavad posttraumaatilise stressi käes".

Milutin peab Belgradis solaariumi. Tähendab - pätt. Solaariumibisnis pole mingi tavaline äri. Pidada solaariumi tähendab pidada kahte kantpead, kes oma kvartali putkadele katust pakuvad ja vajadusel naabergängi tsuradele tuule alla teevad. Elu tänases Belgradis pole aga see, mis ta oli võib-olla kümme aastat tagasi: putkamajandus hääbub uute kaubakeskuste konkurentsis ja paljud ei suuda ajaga kaasas käia. Milutini päevad on täis muret tumma mängiva tütre, konkurentide sigaduste ja süveneva haiguse pärast: depressioon, igatsus kadunud aegade järele ja ükskõiksus tuleviku suhtes. Palju vastamata küsimusi ja mitte ühtegi lahendust peale põgenemise.

Stefan Arsenijevic võitis selle filmiga Sofia filmifestivalil auhinna parima režissööritöö eest. See ei ole üllatav. Tavalise krimifilmiga saab ilmselt iga õppinud režissöör hakkama, depressiivseid sulisid ja ajastu vaimu ilmselt igaüks tabada ei suuda.

Andres Kõnno